Üks PoCo missioonidest on popkunsti dokumenteerimine, mis on leidnud oma tee digitaalkultuuri ning vorminud selle selliseks, nagu me seda tänapäeval tunneme. Alates NFT-dest kuni virtuaal- ja liitreaalsuseni – muuseum on keskendunud tänaste suundumuste esiletõstmisele, kuna nendest sõltub tulevik.

Tänavakunst on alguse saanud popkunstist ja nende kahe vahelist nabanööri on endiselt võimalik tajuda, seda nii “in your face” hoiakust, mida pildid endas kannavad, kui ka kunstiteoste endi keskmes olevatest julgetest naljadest. Tänavakunsti kaasaegsete tipptegijate, nagu Keith Haring (USA) või Banksy (UK), kaudu tutvustab PoCo kaasaegset kunsti kui midagi suuremat sellest, mida saab näha kunstigaleriide saalides.

Brändide, tarbekaupade ja kaubamärkide keeles rääkides on popkunstiteoste positsioon sageli olnud ebakindel. Kus saab otsa kriitika ja kust algab lihtne reklaam? Millal muutub reklaam kui selline kriitika vormiks? PoCo kutsub meie külastajaid mõtisklema selle duaalsuse üle, mis on popkunstile vägagi loomuomane.

Popkunst kui ajalooline nähtus oli ulatuslikum kui Andy Warholi ja tema New Yorgi stuudio The Factory ümber koondunud kitsas ring. See refereeriv, mittetõsine ja värviline liikumine leidis erinevaid väljundeid kogu maailmas. PoCos leiab oma kodu popkunst üle maailma, alates Mimmo Rotella (Itaalia) kollaažidest kuni Ismo Kajanderini (Soome).

Kuulsused, ilusad naised ja üks kord aset leidvad sündmused – maailm meie ümber teab, kuidas haarata meie tähelepanu ja kujutlusvõimet ning neid mitte lahti lasta. Popkunst leiab end loomupäraselt reaalsuse ja selle ümber loodud fantaasiapildi vahelisel ristumiskohal. Olgu siis nipsakate viidete või stiliseeritud kunstikeele kaudu, popkunst pakub vaatamisviise, mis aitavad meil end avastada samal teelahkmel.

Popkunsti juured ulatuvad 20. sajandi alguse kunstisuundadesse. Sellised liikumised nagu sürrealism ja dadaism olid esimesed, kes juhtisid avalikkuse tähelepanu igapäevasusele – sellele, kuidas argipäeval on nii loomupärane veidrus kui ka meie endi alateadlikud tungid, mis on selle struktuuri põimunud. Kunstnike nagu Man Ray või Marcel Duschamp kaudu muutuvad need kahesused meie argipäevas ilmsiks.