EGS (snd 1974) on rahvusvaheliselt tuntuim Soome graffitikunstnik. Tema käekiri ühendab traditsioonilise graffiti kaasaegse kunstiga, luues stiliseeritud maailmakaarte, skulptuure ja klaasikunsti. Tema looming keskendub geograafia, poliitilise ajaloo ja identiteedi teemadele.
1982. aastal Valgas sündinud ja motokrossiradade ümbruses kasvanud disainer tegi 20 aastat karjääri Euroopa ja Aasia autotööstuse lipulaevades. Björni resümee on muljetavaldav. 2004 aastal EKA tudengitoolist Hyundaisse praktikale läinud Koop töötas ennast üles Korea autofirma Kia Motorsi vanemdisaineriks. Tema käe all valmis ka näiteks tänavatelt tuttav Kia Ceed mudeli disain. Sealt edasi 2018 aastast suundus ta Jaapanisse Mitsubishi Motorsi korporatsiooni disainistuudiosse, kus töötas kuni 2024. aastani.
See näitus on omamoodi sõit tagasi nende masinateni, mis panid kunagi suurelt unistama.
Alo Valge (s.1991) on Eesti kunstnik, kes hetkel tegutseb Saksamaal. Ta on omandanud Tartu Ülikoolis maalikunsti bakalaureusekraadi ning Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti magistrikraadi. Tema mõtestatud motiivide ja ühiskonnakriitiliste nootidega teoseid on soetatud mitmetesse Euroopa erakogudesse. Palju kõneainet pakkus tema töö “Doomsday blue” mis müüdi 2024. aasta “Osta noort kunsti” kevadoksjonil rekordhinnaga 20 500 eurot. Ta on teinud mitmeid isikunäituseid, sealhulgas “170 ºC,” Tallinnas asuvas Õiguskantsleri büroos, kus kujutas sajaeurost erinevates põlemisfaasides.
“9-kohaline” toob kokku portreed kunstnikest, kelle teosed on müüdud enam kui 100 miljoni dollari eest – see tähistab kunstiteose jõudu ületada aja, kultuuri ja turu piirid. Alo jõulised pintslitõmbed ja rikkalikud kunstiajaloolised viited pakuvad muhedat mõtteainet ja silmailu. Kuid “9-kohaline” ei räägi ainult rahast. See räägib sellest, kuidas kunst puudutab, kõnetab ja jääb. Kuidas mõni teos suudab olla samaaegselt investeering, identiteet ja unistus. Ja kuidas kunstnik, kellest võib-olla kunagi keegi eriti ei hoolinud, saab aastakümneid hiljem oksjonisaalis superstaariks.
Jeroen van der Most on Amsterdamis elav kunstnik, kes kombineerib traditsioonilist kunsti algoritmide ja tehisintellektiga juba üle 10 aasta. Tema töödest on kirjutanud mitmed rahvusvahelised väljaanded. PoCo muuseumis on varasemalt eksponeeritud tema teost “Köögiviljade kättemaks” mis oma kummastaval viisil ja tehnoloogiliselt nutika lahendusega laseb kartulil tehisintellekti abil ennast ise turundada.
Katja Tukiainen on Soomes, Poris 1969.aastal sündinud visuaal-ja maalikunstnik. Ta alustas autofiktiivsete tüdrukute joonistamist teismelisena 1980ndatel. Katja kasutab oma roosa värviskaalat anarhilisest neoonroosast tundliku roosani, et väljendada inimlikkuse kõiki aspekte.
“When I was a young GIRL people asked when shall I stop painting with pink. Now I am an old GIRL.” – Katja Tukiainen
Katja tegi maali- ja koomiksikunsti piire raputavaid teoseid juba 1990. aastatel ning kunstimaailm võttis need vaimustusega vastu. Tal on nii kunstimagistri kui ka kaunite kunstide magistrikraad ning ta on omandanud ka doktorikraadi Helsingi Kaunite Kunstide Akadeemias. Oma esimese avaliku maali tegi ta 1985. aastal ühes jalakäijate tunnelis – loomulikult ebaseaduslikult.
Kunstnik kasvas üles 1970. aastatel ning see maailm oli tema sõnul pigem pruun ja hall. Väikese tüdrukuna sai ta kingituseks roosat värvi jonnipunni. See oli väga eriline värv just tolle ajastu kontekstis. Jonnipunn on tal siiani alles, kuigi korralike õmblustega ja klaaskupli all. 1980. aastate Soome bänd “Dingo” oli samuti üks roosa värvi eestkõneleja, Katja meenutab. Noortest kuttidest koosnev bänd kandis erkroosasid ja teistes neoonvärvides käepaelasid ning kaelarätikuid. Kunstniku roosa on paljuski intuitiivne valik.
Tommy Cash oma julge eneseväljendusega seob lääne popkultuuri, postsovetlikku esteetikat ja sürrealistlikku huumorit.
Väljapanek kunstnike Antti Eklundi ja Martin Saare portreede seeriast esitab küsimuse “Kuhu edasi Tommy?”, mõtiskledes mis on selle ettearvamatu, pidevalt piire nihutava ja kunstilise eneseväljenduse muutlikkust peegeldava isiksuse lõppjaam. Tsiteerides popkunstis korduvalt portreteeritud teist suurmeest, Winston Churchilli: “See pole lõpp. See pole isegi lõpu algus, kuid võimalik, et see on alguse lõpp.”
“Eurovisioon ei olegi nagu päris popkultuur vaid parapopkultuur. Maakeeli väljendudes sitt. Pärispopkultuur oleks siis meie võrrandis kuld. Tommy Cashi puhul on ka arvatud, et ta läheb Eurovisioonile sitta saiaks tegema ehk seal saadud võimalikku sümboolset kapitali millekski olulisemaks ümber transformeerima. ” – Janar ala
Väljapanekut jälgib oma eemaloleva, samas näljase pilguga aastal 1981 loodud performatiivne video hamburgerit söövast Andy Warholist. Popkunsti viidete ja seoste vastu huvituvale algajale kunstisõbrale olgu siinkohal väikese, kuid siiski võimalikku seltskondlikku vestlust rikastava tühifaktina mainitud, et Tommy Cashi video “Espresso Macchiato” just sellele Warholi burksivideole kummarduse teebki. Tommy Cashi teosed “Hotwheels”, “Demon” ja Mona Lisa” pärinevad Eesti Kunstimuuseumi kogudest ning on varem esitletud aastal 2019 näitusel “Tommy Cash ja Rick Owens. Süütud ja neetud.”
Mark Kostabi, rahvusvaheliselt tuntud popkunstnik, on oma ikoonilise stiili, nägudeta, kuid äärmiselt eluliste ja ekspressiivsete figuuridega, kujundanud end kunstimaailmas äratuntavaks brändiks. Tema looming on tugevalt inspireeritud Andy Warholi mõjust, kus kunst, kuvand ja turundus saavad üheks tervikuks.
Indrek Paul Kostabi on teinud nime visuaalse kunstniku, produtsendi, ja muusikuna selliste bändide asutajaliikmena nagu Youth Gone Mad, White Zombie ja Psychotica ning toob näitusele kaasa oma isikupärase visuaalse käekirja.
“WARHOL SOOVITAS KOSTABIL JUUKSED BLONDIKS VÄRVIDA NING VIIMANE VÕTTIS HEAD NÕU KUULDA JA NÄGI VÄLJA NAGU SEGU RISKIKAPITALISTIST JA MTV SAATEJUHIST.” – JANAR ALA
Näitust saab tasuta külastada Rotermanni Ajamajas (Rotermanni 6) ning Manna La Roosa restoranis (Sauna 1).
Näituse kuraatorid on Jaan Heinsoo ja Greesi Desiree Langovits. Kunstiteosed on pärit Artneri, Jaan Heinsoo ja Kalev Mark Kostabi kogudest ning neid on võimalik soetada Artner.ee kunstiplatvormilt.
Robin Nõgisto (s 1992) on maali- ja filmikunstnik Tallinnast. Lõpetanud 2017. aastal Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti eriala bakalaureusekraadiga, tegeleb ta paralleelselt ka filmi ja muusikaga. Talle meeldib ühendada maali liikuva pildiga ja pilti heliga, aga ütleb, et maal on endiselt tema jaoks ülim kunstivorm. Ta on ka öelnud, et paljud asjad tema kunstis on tulnud unenägudest. Jah, see on populaarkultuuri lõputust reservuaarist inspiratsiooni ammutav psühhedeeliline fantaasiamaailm, kus krahv Dracula võiks ennast vabalt leida kollase allveelaeva pardalt koos biitlitega jämmimas, ja ta isegi ei üllatuks sellest faktist.
Tema kunst on karakteri- ja detailirohke, ühteaegu noortepärane ning retrolik, emotsionaalselt laengult cool ja positiivne. Popkultuurist ammutatud viidetest tihke pinnamuster võimaldab ankurdada tema loomingut väga erinevas kontekstis, nii siin- kui ka sealpool Atlandi ookeani. Kõik võivad tema maalidelt leida midagi tuttavat, võimaldades kunstnikuga üheskoos popkultuuri ookeanilainetel surfata.
Antti Eklund on tõeline multitalent – teinud karjääri arhitektina ja töötanud rahvusvaheliselt tunnustatud brändidega nagu Alessi ja Marimekko; samuti on ta õpetanud graafilst disaini Aalto Ülikoolis. Viimased 16 aastat on Eklund elanud Ameerika Ühendriikides, mis andis talle ainulaadse võimaluse naasta oma algse kire – visuaalse kunsti – juurde.
“Minu missioon on luua kunsti, mis toob esile ebaõigluse, paljastab võimu kuritarvitamise ja tõstab esile edusamme. Soovin anda inimestele jõudu, kutsudes meid kõiki üles tegutsema positiivsete muutuste nimel.” – Antti eklund
Võimu sümfoonias seisavad üksteisega silmitsi sotsiaalse lõhenemise ja võimu tasakaalu puudumise tagajärjed. Näitus asetab traditsioonilist poliitilist võimu esindavad mehed vastanduma sotsiaalselt teadlike naistega, ning toob esile sotsiaalse lõhenemise ja võimu tasakaalu puudumise tagajärgi.