Mul sõber leidis kord, et talle väga meeldib raadio Elmar. Selline alandlik raadio, tahab inimesele head, selgitas ta.

Keith Haring oli USA popkunstnik, kes tahtis ka head. Ja tema tööd on samuti sellised, mis jätavad mulje, et need tahavad head. Haring alustas kunsti tegemist New Yorgi metroovõrgus ja mulle tundub et New Yorgile iseloomulik raudteerütm tema töödes avaldub. Inimesed ja koerad, keda talle meeldis kujutada, liiguvad neis justkui tantsusammul. 

Ehkki teemad on aeg-ajalt tõsised – võttis Haring oma kunstis tugevasti ka sõna tollaste ühiskondlike probleemide suhtes, näiteks 80-ndate cracki-epideemia või AIDS – on, nagu öeldakse, vaib ikka funky, masinlikult rõõmus post-disco päike, kui minna natuke edevamaks. Aga jah, crack ja AIDS olid ta jaoks arusaadavalt olulised teemad, sest paljud tema sõbrad surid cracki või AIDS-i tõttu ja viimane viis liiga noorelt (kõigest 31) ka meie tänase loo kangelase.

Haring oligi suur muusikafänn, tema stuudios mänginud makis alati muusika, mitte küll raadio Elmar, aga midagi muud, ilmselt oluliselt newyorgilikumat. Ja see avaldas kunstile mõju. Töötas ta New Yorki tulles 70-ndate lõpus ka kuulsas discoklubis Danceteria uksepoisina, tema üks parimaid sõpru oli dj’dest vahest legendaarsemaid Larry Levan, Madonna oli lähedane.

Hiljuti digitaliseeriti tema miksteibid 80-ndatest, millel siis muusika, mida kunstnikule meeldis kuulata. Suurepärane valik underground discot, souli, industriali, hip-hopi, electrot, acid house’i, isegi Bachi ja Stravinskit. Ütlema peab, et need lood pole niisama suvalised lood, vaid kõigil on mingisugune spetsiifiline puudutus küljes.

Sellest jääb mulje, et nende autori jaoks oli midagi väga iseloomulikku, mida ta muusikast otsis ja ka leidis ning ta võttis muusikat tõsiselt. Muusika teeb rõemu, nagu vastas Sulev Nõmmiku filmis Meie Uduvere Ervin Abeli tegelane küsimusele, miks ta külakapellis mängib. Arvan, et Haring oleks öelnud sama, kui ta oleks külakapellis mänginud.

Popkunst on olemuselt tsitaadiline – muidugi võib küsida, et milline kunst ei ole. Popkunst on muidugi rohkem ja häbitumalt kui teised, nagu tema suhtumine autori mõistessegi on teistsugune, ütleme siis vabam, mida mõni võib nimetada ka probleemsemaks. Siin võib julgelt popkunsti võrrelda ka nende uute ja Haringu poolt hinnatud elektrooniliste tantsumuusika žanritega, mis 80-ndatel tulema hakkasid ja sämplimist armastasid. 

Andy Warhol oli samuti Haringu hea sõber. Warholile üldse meeldis uut talenti välja nuuskida ja ilmselt sümbiootilistesse suhetesse astuda. Ta ei tahtnud panetuda. Keith Haringi üks tuntumaid töid on neljast pildist koosnev seeria «Andy Mouse» (1986), mis miksib kokku Andy Warholi ja Miki-Hiire ikonograafiaid. Ka on see sooritatud Warholi poolt suureks tehtud siiditrükitehnikas. 

Nii Warhol kui Walt Disney olid ta jaoks ühed olulisemad mõjutajad, mõlemad ju vägevad, kui mitte vägevaimad, alateadvuse insenerid, kujutishappe kollektiivsetesse mäludesse söövitajad. Seeria kolmandas teoses, mida PoCo-s näha saab, kohtame minu jaoks märkamise järjekorras kõigepealt Miki-Hiire kõrvadega Warholit (kaugelt meenutasid need mulle ka kõrvaklappe), kes on rahatähel, siis seda rahatähte (Warholile meeldis teadupärast raha, nii sisuliselt kui vormiliselt, Haringu suhted rahaga olid ambivalentsemad, aga sellest juba mõni teine kord) ja Haringule omased tantsivalt radioaktiivsed mehikesi, kes seda rahatähte üleval hoiavad.

Mu enda esimene kokkupuude Keith Haringu kunstiga oli üks kunagine Mutant Disco flaier, mis kujutas hunti plaate mängimas. Siis ma ei teadnud, et see oli Haring, hiljem saabus teadmine.

Cool on omadus, mida popis on väärtustatud. Esimesena tulevad mul cooliga seoses Raymond Chandleri või Dashiell Hammetti detektiivid. Need, kes palju ei rääkinud ja lasid selle asemel kasvõi päikesevalgusel ribikardina vahelt sisse vaadata.

Järgmisena meenub Warhol. Kõik, mis Warholiga seostub, on väga cool. Vaata ainult pinda, selle taga pole midagi, leidis ta. Ilmselt ei tahtnud ta, et tema portreed psühhologiseeritakse, kuigi seda on ikka tehtud. Inimene ilmselt ei saa teisiti, peab vaatama sisse. Psühholoogia pole cool, see on segi nagu ülestegemata voodi. Õnn on muidugi, kui su sees midagi pole.

Warhol samuti eriti ei rääkinud, ta tegi. Millest sa ikka räägid, kui sees pole midagi. Talle meeldis, kui inimesed olid ümber ja rääkisid lolli juttu, aga ta, vähemalt 60-ndatel armastas jääda seltskonnas pigem aparaatide (fotokaamera, filmikaamera) taha ja suhelda läbi nende. Meenub, et Mati Undile meeldinud ka vahel teha sõrmedest nagu fotoraam ja vaadata läbi selle. Raamistatud reaalsus on huvitavam tõesti.

Warholile meeldis raha (kellele ei meeldiks) ja mõelda endast pigem kui ärimehest mitte kunstnikust. Raha vist võimaldab ka fassaadi hoida. Ehk paremini kui rahatus. Korporatsioonid on ju ka meeldivalt anonüümsed, kuigi viimasel ajal räägitakse rohkem emotsionaalsusest ja isiklikest lähenemistest, aga ma arvan, et see on bullshit.

Kui astud muuseumisse ja vaatad neid Marilyne, siis nad kuidagi rahustavad. Kui neid oleks ainult üks, siis see muudaks ärevaks, siis võiks kujutiselt küsida, et miks sa mind vaatad, mida sa mult tahad. Aga kui neid on rohkem, langeb see variant ära. Suhted ja tahtmised muutuvad. Nõudlikkus jaguneb, pooldub. Olukord pole enam eriti psühholoogiline. Rahu võtab maad. Nad on coolid. Nad ei küsi, mida sa täna tegid.

Olen vahel vaadanud internetist niisama Marilyn Monroe pilte. Nagu leidis Truman Capote, et ainult kaamera sai temast selle õige asja kätte. Et vaatan, proovin tungida sinna popmüsteeriumi ülimasse sügavikku ja tulla sealt välja millegagi, mida võiks nimetada elumuutvaks kogemuseks. Ta ikka tõesti söövitab läbi silma võrkkesta.

Vaatan uuesti, vaatan teist pilti, jälle söövitab. Selle nimel ta muidugi ka töötas. Ei ole kedagi, kelle kujutis oleks nii tugev.

Ei saa muidugi välistada, et mõni teine kord räägin teist juttu. Kultuurikriitiku ameti parim osa on see, et kogu aeg võib rääkida erinevat juttu ja alati on õige. See on ilmselt variatsioon Warholi öeldust, et kõik Coca-Colad on ühesugused ja kõik on head.

Aga ma ei usu, et ma oleks tahtnud Marilyn Monroega kohtuda. Kuulsusega kohtumine- unistuse tüütumaid alaliike. Piisab kujutisestki.

Ja milleks mulle päris Marilyn Monroe, kui olen näiteks näinud päris Jaan Kundlat, Taavi Aasa, Andrus Ansipit (kui psühhologiseeritud on nende müüdid?). Ja juhuslikult. Jaan Kundla läks Kentmanni tänaval üle tee, Taavi Aas ootas oma aega, et saaks minna raadiostuudiosse, Andrus Ansip istus vist kohvikus ja ma nägin teda läbi akna (kas näha läbi klaasi on päriselt või pool-päriselt?).