Pop is more

ROOM 7

The last hall of the PoCo museum celebrates festively with the red carpet and from floor to ceiling artwork covered walls the fact that pop is always more. Even though Pop art began in the 1950-1960s, the new waves are happening and pop is very colourful, exciting and full of life. There are plenty of younger generation artists, who have built their careers based on combining elements from today’s popular culture, iconic Pop art masterpieces and artist’s signature styles. Last room offers the audience the joy of recognition based on visiting PoCo and prior experiences. Once again, the endless playfulness and  conversations happening in between the artists and the artworks are underlined. For example Mark Kostabi is referring to Andy Warhol’s “Flowers” series, Mr Brainwash has placed Banksy in Vincent van Gogh’s bedroom and Ziegler T’s Pacman is eating Damian Hirst’s so-called dot art. In time things might get reevaluated and the largest artwork in the PoCo museum, Dance of Death by Edward von Lõngus is like a huge mirror where contemporary problems, overconsumption and its consequences can be seen. Glorification of consumer society by Pop art has been replaced by sharp critique even though it was quietly there already at the time. In conclusion, one can wonder, does human equality in front of the death mean the equality of the artworks as well? How and when do artworks finish anyway!? Pop lives on. Pop is more!

PoCo muuseumi viimane saal tähistab pidulikult punase vaiba ja maast laeni teosetega kaetult seda, et popkunstis on alati kõike rohkem. Kuigi popkunst sai alguse 1950.-1960. aastatel, siis käimas on üha uued lainetused ning pop on väga kirev, põnev ja elujõuline. Terve rida noorema põlvkonna kunstnikke on oma loomingu üles ehitanud tänapäeva populaarse kultuuri, ikooniliste popkunsti meistriteoste ning kunstnike signatuurstiilide kombineerimise peale. Viimane saal pakub publikule äratundmisrõõmu nii PoCo külastuse kui ka varem kogetu põhjal. Taaskord joonitakse alla lõputu mängulisus ja vestlused, mis kunstnike ja teoste vahel aset leiavad. Näiteks viitab Mark Kostabi Andy Warholi “Flowers” seeriale, Mr Brainwash on Banksy asetanud Vincent van Gogh magamistuppa ja Ziegler T Pacman sööb Damian Hirsti nö täpikunsti. Aja jooksul võidakse asju ümber hinnata ning PoCo muuseumi suurim teos Edwad von Lõnguse “Surmatants” on justkui hiiglaslik peegel milles näha kaasaja probleeme, ületarbimist ja selle tagajärgi. Popkunsti aegne tarbimisühiskonna ülistamine on asendunud teravate kriitikanootidega kuigi see oli juba tollal vaikselt olemas. Lõpetuseks võib aga küsida, kas inimeste võrdsus surma ees tähendab ka kunstiteoste võrdsust? Kas ja millal üldse kunstiteosed otsa saavad!? Pop elab edasi. Pop on rohkem!